Ainult lollidel on igav!?

Tundub, et hakkan vanaks juba jääma...
Viimastel aastetel enda olen end aümber märganud päris palju inimesi, kes ütlevad, et neil on igav. Eriti huvitav on olukord veel siis kui öeldakse, et on igav ja tee (meile) midagi. Mind mõnes mõttes isegi hämmastab selline suhtumine, et "tee-meile-midagi". Millest küll tuleb selline suhtumine???
Võrno-poiss on väga tabavalt ütlemas reklaamis, et ainult lollidel on igav - on see ka tegelikult nii? Kas targad inimesed ei tunne kuangi igavust? On siis igavus otsene märk lollusest? Või hoopis millestki muust? Näiteks laiskus?
Järele mõeldes tundub tõesti mõnes mõttes, et rumalatel inimestel on igavam kui arukatel. Lisaks tundub see ka igati loogiline - kui aru peas ei ole ja vähekenegi rohkem on laiskust, siis on ikka raske elu küll. Põhiline "põnev" tegevus võiks siis olla näiteks lõputus internetis ikka juba vanu ja tuttavaid netilehekülgede külastamine või televiisorist seebikate korduseid vaadates ajaviide. Või siis hoopiski lihtsalt... magamine.
Tegelikult on aga ALATI midagi teha! Või nüüd juba ennast parandades peaaegu alati - vabandusteks sobiksid teatud tingimustel tervislikud põhjused. Väljas jalutamine tundub võibolla kõige labasema ja lihtsamana, kuid kõik teavad, et ennekõike on see tervislikum kui niisama passimine ja vedelemine. Sisestest tegevustest väga hairv on lugemine, ristsõnad näiteks, blogimine jne.
Kuid jällegi ei ole ma rahul sellega, mida mõtlen, sest vaatamata kõigele on ikkagi hetki, mil tunnen ka ennast väga tühise ja jõuetuna. Olen arvamusel, et tihti tuleb see mitte niivõrd laiskusest või nii, vaid hoopis võimaluste puudumisest. On päris mitmeid asju, millega ma tahaksin tegeleda või oma aega viita, kuid tavaliselt on kaks päris suurt takistust, mis takistavad - raha ja aeg.
Raha on alati olndu üks suuremaid segavaid faktoreid, mis seavad piirid hobidele. Tehnika on lihtsalt üks vähestest asjadest, millega tegeledes võin ennast peaaegu unustada. Ja muide - see on justkui puhkus minu jaoks! Aga enamasti olen sunnitud antud alaga mitte tegelema, sest finantsiliselt lihtsalt ei ole võimalik.
Ja aeg... on see lendav ja püüdmatu kaabakas, mida kunagi ei saa kätte ega saa seda säästagi. Töötan praegu kahes kohas nö. vaba graafiku alusel. On asju, mis tuleb ära teha ja on kohti, kus tuleb teatud kellaaegadel olla. Kahjuks on tihti õhtud hõivatud. Aga kõikge negatiivsem on veel asjaolu, et vaba aeg kui selline ei koosne päevast või päevadest, vaid pahatihti ikka tunnike siit või paar sealt... Otsest ja õiget "aega" millegagi tegelema hakata nagu ei olegi. No eks see ajakasutus ole vist ka natukene nõrgakene mul. Ja nii see tegelikutl lähebki, et millegi põnevaga ei jõua alustada kui juba on vaba aeg läbi. Siis muidugi ka tsipa laiskust, et pigem üldse mitte proovidagi kui niikuinii ei jõua.

Kuid ikkagi küsimus, et kas igav saab olla ainult lollidel või meil kõigil? Kes seda küll teaks