Ainult lollidel on igav!?

Tundub, et hakkan vanaks juba jääma...
Viimastel aastetel enda olen end aümber märganud päris palju inimesi, kes ütlevad, et neil on igav. Eriti huvitav on olukord veel siis kui öeldakse, et on igav ja tee (meile) midagi. Mind mõnes mõttes isegi hämmastab selline suhtumine, et "tee-meile-midagi". Millest küll tuleb selline suhtumine???
Võrno-poiss on väga tabavalt ütlemas reklaamis, et ainult lollidel on igav - on see ka tegelikult nii? Kas targad inimesed ei tunne kuangi igavust? On siis igavus otsene märk lollusest? Või hoopis millestki muust? Näiteks laiskus?
Järele mõeldes tundub tõesti mõnes mõttes, et rumalatel inimestel on igavam kui arukatel. Lisaks tundub see ka igati loogiline - kui aru peas ei ole ja vähekenegi rohkem on laiskust, siis on ikka raske elu küll. Põhiline "põnev" tegevus võiks siis olla näiteks lõputus internetis ikka juba vanu ja tuttavaid netilehekülgede külastamine või televiisorist seebikate korduseid vaadates ajaviide. Või siis hoopiski lihtsalt... magamine.
Tegelikult on aga ALATI midagi teha! Või nüüd juba ennast parandades peaaegu alati - vabandusteks sobiksid teatud tingimustel tervislikud põhjused. Väljas jalutamine tundub võibolla kõige labasema ja lihtsamana, kuid kõik teavad, et ennekõike on see tervislikum kui niisama passimine ja vedelemine. Sisestest tegevustest väga hairv on lugemine, ristsõnad näiteks, blogimine jne.
Kuid jällegi ei ole ma rahul sellega, mida mõtlen, sest vaatamata kõigele on ikkagi hetki, mil tunnen ka ennast väga tühise ja jõuetuna. Olen arvamusel, et tihti tuleb see mitte niivõrd laiskusest või nii, vaid hoopis võimaluste puudumisest. On päris mitmeid asju, millega ma tahaksin tegeleda või oma aega viita, kuid tavaliselt on kaks päris suurt takistust, mis takistavad - raha ja aeg.
Raha on alati olndu üks suuremaid segavaid faktoreid, mis seavad piirid hobidele. Tehnika on lihtsalt üks vähestest asjadest, millega tegeledes võin ennast peaaegu unustada. Ja muide - see on justkui puhkus minu jaoks! Aga enamasti olen sunnitud antud alaga mitte tegelema, sest finantsiliselt lihtsalt ei ole võimalik.
Ja aeg... on see lendav ja püüdmatu kaabakas, mida kunagi ei saa kätte ega saa seda säästagi. Töötan praegu kahes kohas nö. vaba graafiku alusel. On asju, mis tuleb ära teha ja on kohti, kus tuleb teatud kellaaegadel olla. Kahjuks on tihti õhtud hõivatud. Aga kõikge negatiivsem on veel asjaolu, et vaba aeg kui selline ei koosne päevast või päevadest, vaid pahatihti ikka tunnike siit või paar sealt... Otsest ja õiget "aega" millegagi tegelema hakata nagu ei olegi. No eks see ajakasutus ole vist ka natukene nõrgakene mul. Ja nii see tegelikutl lähebki, et millegi põnevaga ei jõua alustada kui juba on vaba aeg läbi. Siis muidugi ka tsipa laiskust, et pigem üldse mitte proovidagi kui niikuinii ei jõua.

Kuid ikkagi küsimus, et kas igav saab olla ainult lollidel või meil kõigil? Kes seda küll teaks

Miks ma blogin?

Mis on see salapärane jõud, mis paneb sind blogisid kirjutama? Kelle jaoks sa seda teed? Pead "salajast" päevikut, mida kõik saavad lugeda? Või lihtsalt oled inimene, kes tahab teistega jagada oma mõtteid ja saavutusi.

Praegune postitus peaks olema lihtsamate killast(Mai sulle midagi ;) ).
Miks peab Max blogi? Kui aus olla, siis ma vist ei olegi päris kindel. Ehk ikka on see mingil määral tunnustuse vajadus, mis meil kõigil sees on. Huvitav ju kui keegi loeb mingit mõtet ja avaldab oma arvamust või veel parem - kiidab seda! Ja muidugi see tähelepanu mulle meeldib.
Mõnikord tunnen ka, et on asju, mis justkui kisendavad kusagil sees seni kuni olen saanud need välja öelda. Pigem asjad, mis panevad suht kogu hingega kaasa elama. Näiteks võiks selleks olla praegune Tartu linna liiklus. Või mõni aeg tagasi jonn ja pirisemine.

Igatahes lühike postitus ja mõtteid ka vähe. Ja vastukaja ootaks sellegipoolest :P

Surmanuhtlus

Kui oled mu blogi aeg-ajalt külastanud, siis oled kindlasti ka märganud pisikest küsitlust, mis on üleval olnud: "Surmanuhtlus - pigem poolt või vastu?"
Antud teema üle mõtisklemine sai minus alguse täiesti juhuslikult, kui küsisin Margitilt enda moodi suvalisi küsimusi, et tema arvamust teada saada. No tegelikult eks veidi norimiseks ka :P
No ja sealt see mõte siis liikuma hakkaski ja nüüd püüan selgusele jõuda, et mida mina pooldan. Olen ju kristlane ja peaksin olema igati selle vastu, et inimestel oleks õigus kellegi teise elu võtta. Lisaks veel läbi ajaloo on ka valedel inimestel tulnud sel moel karistust kanda. Kuid jällegi on ju kurikaelu, kes peal mitmekordseid karistusi roimade eest, ikka ja jälle suudavad millegi veel võikama ja õudsemaga hakkama saada.
Kas vangla ei peaks olema just see koht, kuhu inimesed minna ei taha? Ühiskonnast eemal, vastik ja kõle koht, kuhu mitte mingil juhul tagasi ei tahaks minna? Koht, mis peaks parandama kurikaela suhtumist ühiskonda ja inimestesse? Samas suletakse vanu vanglaid ja ehitatakse juurde aina uusi ja toredamaid ja paremaid ja inimsõbralikumaid jne. Tundub, et vangimajas olemine on justkui hotellis viibimine ainult selle vahega, et ei saa kinno või McDonaldsisse minna siis kui tuju tuleb. Kuid jällegi - seal on soe, pehme, võimalus teha trenni, lebotada, vaatada telekat ja mida kõike seal veel ära ei ole. Otseloomulikult tuleb see kõik sinu ja minu ehk maksumaksjate taskust kinni maksta. Aru ma ei saa - mind röövitakse, tehakse majanduslikku ja moraalset kahju ning kõige tipuks saadetakse pätipoiss hotelli, mille pean veel lõpuks mina ise kinni ka maksma!? Pealegi on umbes 1% lootust saada tagasi tekitatud kahju, mille kohta kohtus öeldakse, et kui välja saab ja tööle läheb, siis tasub ära. No viimase 8 aasta jooksul pole mitte kui midagi saanud...
Ahjaa kui mõtled, et mis see vangi ülalpidamine siis ära ei ole, siis luba end parandada. Aastal 2003 oli ühe vangi ülalpidamiseks iga kuu vaja 5400EEK. Tänaseks on see summa ligi kaks korda nii palju. Lisaks siis veel hoolduskulud hoonetele, küte, jne jne. Mul lihtsalt tekib küsimus, et kus on asja mõte?! Vangile kulutab riik igas kuus rohkem raha kui on Eesti keskmine palk??? Absurdne!
"Inimõigused ei luba kohelda... blä-blää-blä." Millised inimõigused? Mille eest üldse raskete kuritööde toimepanijale inimõigusi?? Inimõigusi oleks vaja rakendada pigem nende inimeste puhul, kes on pidanud kannatama mingisuguse pättuse pärast, mis neile korda pandi. Olen tihti öelnud ja arvan, et kui julged teha, julge ka vastutada! Kui pätipoiss julgeb midagi korda saata, siis ole ka mees ja lepi paratamattusega, et nüüd tuleb sul karistust kanda ja see ei peagi olema koht patjade peal!

Üks võimalikest variantidest, mis tuleks viia sisse mitte ainult Eesti vanglates, vaid üle kogu maailma, võiks olla järgmine. Iga pätt(nimetan neid nimelt nii) PEAB käima tööl! Olgu siis kusagil farmis või teetöölisena või mõne muu sobiva ameti peal. Peab teenima VÄHEMALT nii palju, et suudab KÕIK oma kulud tasa teenida, mis kuluvad tema ülalpidamiseks igakuiselt. Lisaks kõik, mis jääb tema kulude katmisest üle, läheb otseselt kannatanule põhjustatud hüvede katmiseks! Nii säästab riik aastas mitte ainult miljoneid, vaid sadu miljoneid maksumaksa raha, kuritöö läbi kannatada saanud, saavad vähemalt mingigi hüvitise ja pätidki õpivad elama nii nagu peaks olema normaalne - et ära elada, tuleb näha vaeva ja pingutada! Lõpuks on hundid söönud ja lambadki enamvähem rahul, aga miks ei ole analoogset süsteemi veel sisse viidud?