Ainult lollidel on igav!?

Tundub, et hakkan vanaks juba jääma...
Viimastel aastetel enda olen end aümber märganud päris palju inimesi, kes ütlevad, et neil on igav. Eriti huvitav on olukord veel siis kui öeldakse, et on igav ja tee (meile) midagi. Mind mõnes mõttes isegi hämmastab selline suhtumine, et "tee-meile-midagi". Millest küll tuleb selline suhtumine???
Võrno-poiss on väga tabavalt ütlemas reklaamis, et ainult lollidel on igav - on see ka tegelikult nii? Kas targad inimesed ei tunne kuangi igavust? On siis igavus otsene märk lollusest? Või hoopis millestki muust? Näiteks laiskus?
Järele mõeldes tundub tõesti mõnes mõttes, et rumalatel inimestel on igavam kui arukatel. Lisaks tundub see ka igati loogiline - kui aru peas ei ole ja vähekenegi rohkem on laiskust, siis on ikka raske elu küll. Põhiline "põnev" tegevus võiks siis olla näiteks lõputus internetis ikka juba vanu ja tuttavaid netilehekülgede külastamine või televiisorist seebikate korduseid vaadates ajaviide. Või siis hoopiski lihtsalt... magamine.
Tegelikult on aga ALATI midagi teha! Või nüüd juba ennast parandades peaaegu alati - vabandusteks sobiksid teatud tingimustel tervislikud põhjused. Väljas jalutamine tundub võibolla kõige labasema ja lihtsamana, kuid kõik teavad, et ennekõike on see tervislikum kui niisama passimine ja vedelemine. Sisestest tegevustest väga hairv on lugemine, ristsõnad näiteks, blogimine jne.
Kuid jällegi ei ole ma rahul sellega, mida mõtlen, sest vaatamata kõigele on ikkagi hetki, mil tunnen ka ennast väga tühise ja jõuetuna. Olen arvamusel, et tihti tuleb see mitte niivõrd laiskusest või nii, vaid hoopis võimaluste puudumisest. On päris mitmeid asju, millega ma tahaksin tegeleda või oma aega viita, kuid tavaliselt on kaks päris suurt takistust, mis takistavad - raha ja aeg.
Raha on alati olndu üks suuremaid segavaid faktoreid, mis seavad piirid hobidele. Tehnika on lihtsalt üks vähestest asjadest, millega tegeledes võin ennast peaaegu unustada. Ja muide - see on justkui puhkus minu jaoks! Aga enamasti olen sunnitud antud alaga mitte tegelema, sest finantsiliselt lihtsalt ei ole võimalik.
Ja aeg... on see lendav ja püüdmatu kaabakas, mida kunagi ei saa kätte ega saa seda säästagi. Töötan praegu kahes kohas nö. vaba graafiku alusel. On asju, mis tuleb ära teha ja on kohti, kus tuleb teatud kellaaegadel olla. Kahjuks on tihti õhtud hõivatud. Aga kõikge negatiivsem on veel asjaolu, et vaba aeg kui selline ei koosne päevast või päevadest, vaid pahatihti ikka tunnike siit või paar sealt... Otsest ja õiget "aega" millegagi tegelema hakata nagu ei olegi. No eks see ajakasutus ole vist ka natukene nõrgakene mul. Ja nii see tegelikutl lähebki, et millegi põnevaga ei jõua alustada kui juba on vaba aeg läbi. Siis muidugi ka tsipa laiskust, et pigem üldse mitte proovidagi kui niikuinii ei jõua.

Kuid ikkagi küsimus, et kas igav saab olla ainult lollidel või meil kõigil? Kes seda küll teaks

Miks ma blogin?

Mis on see salapärane jõud, mis paneb sind blogisid kirjutama? Kelle jaoks sa seda teed? Pead "salajast" päevikut, mida kõik saavad lugeda? Või lihtsalt oled inimene, kes tahab teistega jagada oma mõtteid ja saavutusi.

Praegune postitus peaks olema lihtsamate killast(Mai sulle midagi ;) ).
Miks peab Max blogi? Kui aus olla, siis ma vist ei olegi päris kindel. Ehk ikka on see mingil määral tunnustuse vajadus, mis meil kõigil sees on. Huvitav ju kui keegi loeb mingit mõtet ja avaldab oma arvamust või veel parem - kiidab seda! Ja muidugi see tähelepanu mulle meeldib.
Mõnikord tunnen ka, et on asju, mis justkui kisendavad kusagil sees seni kuni olen saanud need välja öelda. Pigem asjad, mis panevad suht kogu hingega kaasa elama. Näiteks võiks selleks olla praegune Tartu linna liiklus. Või mõni aeg tagasi jonn ja pirisemine.

Igatahes lühike postitus ja mõtteid ka vähe. Ja vastukaja ootaks sellegipoolest :P

Surmanuhtlus

Kui oled mu blogi aeg-ajalt külastanud, siis oled kindlasti ka märganud pisikest küsitlust, mis on üleval olnud: "Surmanuhtlus - pigem poolt või vastu?"
Antud teema üle mõtisklemine sai minus alguse täiesti juhuslikult, kui küsisin Margitilt enda moodi suvalisi küsimusi, et tema arvamust teada saada. No tegelikult eks veidi norimiseks ka :P
No ja sealt see mõte siis liikuma hakkaski ja nüüd püüan selgusele jõuda, et mida mina pooldan. Olen ju kristlane ja peaksin olema igati selle vastu, et inimestel oleks õigus kellegi teise elu võtta. Lisaks veel läbi ajaloo on ka valedel inimestel tulnud sel moel karistust kanda. Kuid jällegi on ju kurikaelu, kes peal mitmekordseid karistusi roimade eest, ikka ja jälle suudavad millegi veel võikama ja õudsemaga hakkama saada.
Kas vangla ei peaks olema just see koht, kuhu inimesed minna ei taha? Ühiskonnast eemal, vastik ja kõle koht, kuhu mitte mingil juhul tagasi ei tahaks minna? Koht, mis peaks parandama kurikaela suhtumist ühiskonda ja inimestesse? Samas suletakse vanu vanglaid ja ehitatakse juurde aina uusi ja toredamaid ja paremaid ja inimsõbralikumaid jne. Tundub, et vangimajas olemine on justkui hotellis viibimine ainult selle vahega, et ei saa kinno või McDonaldsisse minna siis kui tuju tuleb. Kuid jällegi - seal on soe, pehme, võimalus teha trenni, lebotada, vaatada telekat ja mida kõike seal veel ära ei ole. Otseloomulikult tuleb see kõik sinu ja minu ehk maksumaksjate taskust kinni maksta. Aru ma ei saa - mind röövitakse, tehakse majanduslikku ja moraalset kahju ning kõige tipuks saadetakse pätipoiss hotelli, mille pean veel lõpuks mina ise kinni ka maksma!? Pealegi on umbes 1% lootust saada tagasi tekitatud kahju, mille kohta kohtus öeldakse, et kui välja saab ja tööle läheb, siis tasub ära. No viimase 8 aasta jooksul pole mitte kui midagi saanud...
Ahjaa kui mõtled, et mis see vangi ülalpidamine siis ära ei ole, siis luba end parandada. Aastal 2003 oli ühe vangi ülalpidamiseks iga kuu vaja 5400EEK. Tänaseks on see summa ligi kaks korda nii palju. Lisaks siis veel hoolduskulud hoonetele, küte, jne jne. Mul lihtsalt tekib küsimus, et kus on asja mõte?! Vangile kulutab riik igas kuus rohkem raha kui on Eesti keskmine palk??? Absurdne!
"Inimõigused ei luba kohelda... blä-blää-blä." Millised inimõigused? Mille eest üldse raskete kuritööde toimepanijale inimõigusi?? Inimõigusi oleks vaja rakendada pigem nende inimeste puhul, kes on pidanud kannatama mingisuguse pättuse pärast, mis neile korda pandi. Olen tihti öelnud ja arvan, et kui julged teha, julge ka vastutada! Kui pätipoiss julgeb midagi korda saata, siis ole ka mees ja lepi paratamattusega, et nüüd tuleb sul karistust kanda ja see ei peagi olema koht patjade peal!

Üks võimalikest variantidest, mis tuleks viia sisse mitte ainult Eesti vanglates, vaid üle kogu maailma, võiks olla järgmine. Iga pätt(nimetan neid nimelt nii) PEAB käima tööl! Olgu siis kusagil farmis või teetöölisena või mõne muu sobiva ameti peal. Peab teenima VÄHEMALT nii palju, et suudab KÕIK oma kulud tasa teenida, mis kuluvad tema ülalpidamiseks igakuiselt. Lisaks kõik, mis jääb tema kulude katmisest üle, läheb otseselt kannatanule põhjustatud hüvede katmiseks! Nii säästab riik aastas mitte ainult miljoneid, vaid sadu miljoneid maksumaksa raha, kuritöö läbi kannatada saanud, saavad vähemalt mingigi hüvitise ja pätidki õpivad elama nii nagu peaks olema normaalne - et ära elada, tuleb näha vaeva ja pingutada! Lõpuks on hundid söönud ja lambadki enamvähem rahul, aga miks ei ole analoogset süsteemi veel sisse viidud?

Moraaliga lugu - part 2

Suhelge inimesed!
Miks on tihti nii, et just kõige elementaarsemad ja lihtsamad asjad kipuvad lihtsalt ära ununema? Nagu see anekdoot eelmises postituseski - elu ei ole alati sugugi nii hull ja keeruline nagu see meile tundub, vaid enamus probleeme ONGI lahendatavad, kuid paljud meist lihtsalt ei julge või ei tahagi midagi nende suhtes ette võtta. Ja põgenedes ei saavuta me suurt midagi. Probleemi eest põgenemine ei ole probleemi lahendamine!
Olen tihti öelnud, et asi, mis mind vihale ajab, on sulaselge lollus. Võibolla just sellepärast, et mingile käitumisele ei suuda keegi leida põhjendust. Eriti hull on lihtsalt tõsine vingumine millegi üle ilma põhjendamata. Ma püüan mõista inimesi, aga kui näiteks püütakse selgeks teha midagi "nii lihtsalt on ju alai iolnud" ja "nii peab olema, sest ma ütlen nii", siis... noh siis lihtsalt ei saagi ju midagi öelda selle peale - see ongi lollus!
Usun, et enamus asju ja lahkhelisid saab lahendada lihtsalt omavahel rääkimisega. Inimesed räägivad tihti üksteisest mööda ja nende arusamaad samast asjast võivad olla väga erinevad ja nii tekivadki arusaamatused ja tülid. Pole harv juhus, kui asjadest rääkides jõutakse järeldusele, et tegelikult ei olegi olnud põhjust millegi üle toriseda. Tunnistan, et minu jaoks on selline rääkimine ka lihtsalt raske. Usun, et enamasti on selle raskuse põhjuseks minu uhkus. Eriti raske on veel probleemidest rääkida inimestega, kes on veidikene vastumeelsed. Võibolla on see asi, mida lihtsalt peab õppima, et elus hästi läbi saada.

Inimesed suhelge! See ei ole ju sugugi nii raske, kui on juba kord algust tehtud. Võita on ju alati palju rohkem suheldes kui kaotada! Võtke end ometi kokku ja öelge välja, mis muret tekitab!
Mt 18:15

Moraaliga lugu - part 1

Suur ärevus metsas! Liigub kuulujutt, et karul olevat surmamõistetute
nimekiri. Kõik tahavad teada, kes on nimekirjas.
Esimesena kogub julguse kokku põder, läheb karu juurde ja
küsib: "Ütle,karu,kas mina olen sinu nimekirjas?"
"Jah," ütleb karu, "sina oled minu nimekirjas."
Hirmunud põder laseb jalga. 2 päeva pärast leitakse põder surnult.

Metsaelanike ärevus kasvab. Järgmisena katkeb metssea kannatus, ta otsib karu
üles ja küsib, kas tema on ka nimekirjas.
"Jah" ütleb karu, "ka sina oled minu nimekirjas."
Hirmunult jätab metssiga karuga hüvasti. 2 päeva pärast leitakse ka tema
surnuna.

Nüüd vallandub tõeline paanika. Ainult jänes julgeb karu juurde minna ja
küsida: "Karu, kuule karu,kas mina olen ka nimekirjas?"
"Jah," ütleb karu, "ka sina oled nimekirjas."
"Kuule, karu, kas sa saad mind maha tömmata?" küsib jänes.
"Muidugi,pole probleemi", vastab karu.

Täna otsustasin teha oma bloginduse seni kõige lühema postituse.
Võiks isegi öelda, et see on umbes peaaegu suunatud postitus. Ja tõesti, kui keegi peaks küsima või huvi tundma, siis jah see on avalikult ja Margitile :)

Tegin seda esimest korda...

...öösel! Ma pole mitte kunagi varem sellega niisugusel kelleajal ühele poole saanud. Praegu esimest korda seda tehes võin lausa öelda, et on ikka raskem küll kui muidu. Mingi hullem väss on peal ja miljon muud jonnimise põhjust leiaks veel.

Tegelikult on asi hoopis selles, et reede-laupäev on Salemis toimumas miskit suur konverents. Ja täna õhtul oli linnas ka üks tiba teistmoodi kontsert elava muusikaga. Kohal oli ka Jaanne, kes on üks ägedaimaid helimehi terve Maarjamaa peale kokku. Sai meil siis kokku lepitud, et kui neil tisko läbi saab, siis toovad vajamineva tehnika Salemisse juba ära, sest seda kasutab siin Living Stone gospeligäng. No tore kui väga arvata see pisikene seik, et ma tahaks täiega magada ja hommikul on ka meestekas nagu igal reedel, kuhu ma väga suure tõenäosusega lihtsalt ei suuda minna. Kell on ka minu mõttetegevuse jaoks natukene liiga palju - 1:35

Lisaks on mul täna õhtupoole meeletult külm olnud. Pigem loetlen lihtsalt ülesse tänased põnevamad "häpeningid":
* käisin õe juures ja pean tõdema, et väikesed lapsed on täiega toredad! seda kuni nad lihtsalt röökima hakkavad :P
* sain Mare käest käputäis punkte mingite asjade eest, millest ma ei saa suht mitte midagi aru. Ei saa ma ka aru, et mida nende punktidega peale hakata :S Mingi auhind?
* mul on meeletult külm. Jään vist haigeks lausa... Ehk oleks see laisk moodus puhkamiseks?
* tegin endale selgeks, et edaspidi luban abistada ja oma aega investeerida ainult siis kui olen kindel, et see mind stressile penikoorma jagu lähemale ei vii.
* õdedel Soonikutel on kõigil blog, millede olemasolust ma ei kuni tänase keskööni. Ja kui te juhuslikult peaksite küsima, siis vastus oleks - ma ei saa lugeda ühtki neist. Kas liiga karm? Kas vajaksin lohutust?
* kindlasti peaksin siia veel midagi kirjutama, aga kuna mul ei ole eriti palju ajurakke, siis ei suuda ma ka kõike meeles pidada.

Pealindudele - Margitil oli täna vaba päev.

Tehtud!!

Nonii lõpuks suutis onu Max ära käia Tln-s. Kes teab, see teab, et pealin ei kuulu just tema lemmikute kohtade hulk Eestis. Võibolla on selles isegi omad head või isegi mõned varjatud põhjused - kes teab. Aga oluline on see, et ära ta seal käis ja on ka tervelt tagasi jõudnud.
Enivei sügisjooks oli omamoodi päris tore sel aastal. Olgem ausad - trenni olin teinud täpselt 2x rohkem kui eelmisel aastal(jooksin suve jooksul kaks korda), hirmsuuri vesiville ei tekkinud mu jalgadele ka enne kui alles 8-ndal kilomeetril, kuid üldiselt jäin peaaegu väga rahule. Sain teise koha. Mart võitis... Kibe tunne oli küll kui ta lõpus minust mööda kihutas ja mina läbi valu ning higi püüdsin vähekenegi edasi siblida, aga ei olnud justkõige lihtsam. Huvitav oli kuulda pärast ka Mardi kommentaare jooksu kohta, mis küll pigem enam kui väga olid muutunud võrreldes enne ja pärast jooksu. Talle väga meeldis ja oli lausa nii tuld täis, et oli valmis varsti uuesti minema. Ma ise arvan, et kuna me olime enamvähem kõige viimased startijad, siis meeldis talle lihtsalt terve distantsi vältel teistest mööda joosta. Pealegi olid kepikõndijad tagant tulemas ja tahtsid teda ära mulgustada :P

Ja nüüd kirjutan ma ka pealindudele kaugel põhjas (A) Loodan, et mind nüüd ära ei mulgustata...
Margitil läheb hästi! Vähemalt mulle tundub nii. Ta on palju ilusam, parem, arukam, targem, vaimukam ja eriti palju hoolivam kui varem! Olen täiesti kindel, et mõned asjad jäid nimekirjast välja, kuid pole hullu - oluline ei ole kvantiteet, vaid kvaliteet! Näiteks eile kui olin ise alles jõudnud Tartusse, oli samal ajal ka Mannul tööpäev läbi saanud ja mis siis ikka muud koos teha kui läksime lihtsalt shoppama. Mina ostsin mahla ja jogurtit ja mune ning Mannu ostis igast muid asju, mis tundusid vajalikud.
Mulle täiega meeldib tema suhtumine igast probleemidesse ja asjadesse, mis mõnikord võivad tiba olulised olla. Ta lihtsalt oskab täiega mitte põdeda nende asjade üle. Ainuke jonn, mis ma olen tema suust kuulnud on olnud järgmine - "no ma võin ju siis tulla kahhhhh". Korra tundis ta ka muret, et kas tal on ilus kõht. Ma arvasin, et peaks ikka olema küll, kuid kui ilmad lähevad külmaks, siis tahaks ujumas hakata käima. Mulle tundub, et ta on vist veel tubli olnud, kuid ma vist päris õigesti ei oska seda hinnata. Nimelt oli ta oma tuppa uued kardinad ülesse pannud. Need olid tõesti päris ägedad, aga ma isegi ei tea, kuidas oleks pidanud reageerima... Aga nojah - rohelised uued päevakardinad :)

Muide millalgi peaks minema koos verd andma, aga sellesk peab Margit vist tsipa rohkem sööma, et olla ikka piisavalt raske vereandmise jaoks.

Ainult paremuse poole?

Mäletan kui olin veel väike poiss ja unistasin, et ühel päeval olen ka mina suur ja tark ja tugev! Võibolla eriti oluliseks osutus see tugev-olemise asi, sest suurematest poistest ei saanud kohe kuidagi jagu kui nad kiusasid. Ja eks tegelikult terve elugi ole nii, et me alat ipüüdleme paremuse poole. Ükskõik mis alal siis. Sellest annavad tunnistust ka kõik need asjad, mida me täna kasutame - arvutid, autod, tööriistad jne jne. Ütleks lausa, et alati kui miski on inimest tagumikku torkinud, siis on ka otsitud lahendust, et kuidas saaks paremini, kiiremini, täpsemalt, lihtsamalt.
See kõik meenub mulle seoses pühapäeval toimuva Tallinna Sügisjooksu üritusega, kus on ka endal plaanis osa võtta. Kõik see sai alguse aastaid tagasi, mil otsustasin ennast tõeliselt tõestada. Eks see ole ka vist päris normaalne kui oled täpselt parajas teismelise eas ja tahad olla KEEGI. Enda arvates olin ma päris tubli ja osav:


Ka eelmisel aastal otsustasin võtta osa jooksuüritusest ja mõtlesin, et olen ikka sama äge ja tubli kui varem. Aga oh kui suur oli mu üllatus kui avastasin, et olen ikka päris vanaks jäänud ja ei ole ma samuti endam nii äge ja KEEGI polnud ma ammugi enam. Lisaks suutsin enda jalad veriseks joosta, sest olin terve suve jooksul vaid korra trenni teinud.
Nagu võid aru saada, siis olin jõudmas oma elus kuidagi sellese olukorda, kus oli raske end kuidagi defineerida. Eks vanus tuli ka peale ja pealagigi jäi hõredamaks, kõhuke ka ei tahtnud enam vanadesse pükstesse ära mahtuda ja silmanägemine ei olnud enam see, mis ta varem oli. Eile ütles näiteks Margit, et liiga palju ei ole ka hea koos olla! noh ma ei suuda senimaani aru saada, et kas seni oleme me liiga palju koos olnud? Või tunneb ta JUBA, et ma piiran teda? Ahistan ehk lausa?? Oh elu - ma olengi vist ahistaja!?
Sai ka eelmise blogiga õhku visatud küsimus, et kust läheb siis piir mõistlike ja mitte nii mõistlike asjade vahel. On kellelgi tekkinud mõni soovitus?

Muide täna mõte ka ei jookse eriti... Võibolla on see ikkagi pingest(liialt suudan põdeda vahest).

Kuidas seda nüüd võttagi

Tegelikult ma tahan alati väga kirjutada blogi, aga on mõned probleemid. Mõned neist võiskid olla järgmised:
* kui istun kirjutama, siis kaovad KÕIK head mõtted ära
* aega ei ole
* kellele üldse kirjutada?! lihtsalt "välja ütlemiseks" pole ka mõtet nagu ju
* neiu Pingu kindlasti leiab siit midagi, mis talle ei meeldi(seni ta vist ei ole mu blogi enivei, aga...)

Kuid asjast.

Eile oli esmaspäev ja ma vist lausa pean mainima, et üle pikka aja üks väga tore ajajärk minu elus. Kes veel ei tea, siis Margit tuli Tartusse. Ta ise vist veel ei tea seda, aga võibolla isegi forever. Ise ta küll väitis, et südames on ta tuline pealinlane. Njah... ega ausalt öeldes ei ole minagi sugugi täiuslik. Hmmm... huvitav kuidas ta mind suudab taluda?? :O Ja muide, ta ütles, et ma ei ole seni talle veel pindagi suutnud käia :) Et kui see Tlna asi välja arvata, siis Margit vist peaaegu ongi täiuslik! Lisaks on tal uus soeng - VAU! Ja nagu ka päriselt VAU! Kui ma oleksin naissoost, siis ma ütleksin, et see on nii kena soeng ja kus tegid jne jne värki. Noh the usual stuff :P Aga et mind on loodud siiski meheks, siis ütlesin oma ääretus arukuses "hmmm... huvitav". PS! Ta ei solvunud! Või siis oskab ta neid asju väga hästi varjata.

Ühe aja pean veel ülesse tunnistama - ma ei tea kust läheb piir normaalse ja ebanormaalse igatsuse vahel. Millisest hetkest alates võib öelda, et kaks inimest on liiga palju koos? Või tahavad olla koos? Või mina tahan?

Tsipa elutarkust ka - kui väljas sajab vihma, siis võib vabalt märjaks saada(tean, sest öösel sadas)

Elu mõttekus!?

Olen viimasel ajal enda jaoks saanud selgeks ja seega ka jaganud ka võimalusel teistele enda arvates elus kahte peamist asja - suhted ja valikud.
Terve elu ongi ju ainult suhted ja valikud! 99% tegevustest, mõtetest, arvamustest, ütlemistest ongi ju siiski ainult valikud. Öelda või mitte öelda; teha või mitte teha; arvata nii või naa jne. Ja kogu meie edukuski põhineb paljuski justnimelt sellele, et missuguseid otsuseid langetame ja mida me valime. Mäletan ka enda lähiminevikust olukorda, kus peale keskkooli tuli langetada otsus, et mida siis ometi teha? Kuhu kooli minna? Eks see oligi ehk edaspidise elu üks esimesi ja kõige suuremaid otsuseid.
Mõned ehk teavad, et praegu ei ole minu elus erialal väga suurt osatähtsust, sest ma peaeagu ei olegi seotud igapäevases elus sellega, mis ülikoolis õpitud sai. Samas oli kogu see periood äärmiselt suure tähtsusega minu jaoks. Kuid me kõik ikkagi langetame pidevalt valikuid ja need kõik määravad meie käekäigu. Aga päris sellest ei tahtnud ma täna kirjutada.


Suhted! Suhted? Suhted!?
Oled sa kunagi mõelnud, et kui olulised on kõik inimesed sinu ümber? Ära mõtle ainult vanematest või sõpradest, vaid mõtle kõigile, keda sa tead või kellega oled kokku puutunud! Kas pole mitte nii, et kui sinu ümber ei oleks neid inimesi, siis ei oleks mitte millelgi, mida sa teed või saavutad mingit tähendust?! Rõõm ei olegi nagu rõõm, kui pole seda kellegagi jagada. Kurb olles jääb seegi endasse ja rusub alla kui pole kellegagi rääkida sellst. Uhke ja ülbe olla ei ole ka mõtet, sest keegi ei märka seda... Ei olegi ju kedagi, kelle ees ülbitseda ju.
Ma ei ole suurem asi suhtesepp, aga olen siiski suutnud märgata, kuidas minu inimeste väärtustamine mõjutab ka mind. Kuidas ma tihti saan tagasi just selle, mida ise olen investeerinud. Kuid veel enam olen tähele pannud, et on väga vähe inimesi, kes lähevad mulle eriti korda! Ja ma isegi tahan nendega rohkem aega veeta, suhelda, küsida et kuidas läheb jne. Mind mõjutab see, kuidas neil läheb.
Aga tihti ma ei suuda teha seda, mida tahan või õigeks pean. Ma eksin ja teen haiget. Räägin kuidas peaks, aga ise ei suuda päris selle järgi elada. Eks Pauluski öelnud, et tehke minu sõnade mitte minu tegude järgi. Küllap mõistis temagi, et alati me lihtsalt ei suuda elada ja käituda nii nagu tahaksime või veel enam - peaksime. Aga õnneks on olemas selline hea asi nagu andestus ja leppimine.

End of part 1

Laagri meenutus

Nojaaa... tõesti sai mingi aeg tagasi(täpsemalt siis vahetult pärast jaanipäeva) teoks Salemi koguduse noorte suvelaager. Noh see viimane siis. Võiks öelda, et minu kui äärmiselt nõrga organisaatori panus osutus siiski suuremaks kui alguses eeldada võis.
Eks ikka on, mida meenutada ja mille üle tunda headmeelt. Eriti läks korda muidugi kolmapäevaõhtune! Näha ja kogeda midagi sellist tõeliselt üleloomulikku ja näha noorte elusid tõeliselt puudutatuna ja... No igatahes loodan, et see jääb kõigile kohalolijatele väga kauaks meelde.
Ja siis veel see suur, et jutt eriti ei kipu jooksma ja panen lihtsalt mõned pildid siia kaemiseks.
Olge tublid!

Nutta või naerda?

...
Magasin tõesti hästi neljapäeva öösel vastu reedet. No eks oli ka põhjust, sest äsja lõppes Salemi suvine nootrelaager, mis tegelikult oli tõesti korda läinud! Imestan isegi, et sel korral jäin väga rahule ja õnneks leidub tegelasi, kes on huvitatud järgmine kord abistama, et laager kestaks vähemalt 2 päeva kauem :)
Enivei hommikul ärgates oli tuju ka väga hea! Mis siin nii väga imestadagi kui pole tervelt nädal saanud magada pehmemal asemel kui õhkõrn madrats, millest ma muidugi oskan alati mööda magada. Võtan siis oma rahulikku hommikut rahulikult, mida tavaliselt endale lubada ei saagi. Pesen ja söön ja pesen veelkord ja sean end vaikselt tööle minema nagu juba harjumuseks kujunenud. Asun rahulikult uksest välja ja jällegi nagu alati poolel teel trepist alla võtan juba autovõtmed kätte, et nendega vaikselt kõlistada ja sisustada niimoodi oma tee välisuksest autoni. Jõuan siis kohale ja ohh üllatust, et ma ei pidanudki sel hommikul uksi ise lahti tegema, sest... sest seda oli teinud keegi teine minu eest. Suur oli mu üllatus kui avastasin, et kõik mu pisukene varandus, mis autos leiduda võis(ja seda ei ole mul seal tavaliselt vähe), oli üle auto kõik laiali puistatud ja näpitud kõikvõimalikke jubinaid ja asju. Kadunud[võib lugeda: varastatud] asjade hulka aga ei kuulunudki muud kui ainult mu eriti äge ja lahe automakk(PS täpselt sama, mis Helaril).
Omades juba mõningast kogemust selliste pätipoistega, siis kutsusin kohe kohale ja härrad korrakaitsjad, kes siis tunni aja pärast otsustasid tulla ja tegid oma tööd - võtsin DNA proove ja küsisid suure hulga küsimusi. Uurisin ka kohe, et kas selline CSI-asi ka enamasti tulemust toob. Vastuseks sain viisakalt, et "kindlasti parem kui näpujälg, aga tõenäoliselt on poisid puhtalt tegutsenud ja kindaid kasutanud." Olgem nüüd ausad, et tuju nüüd eriti paremaks küll ei läinud. andsid siis mulle numbri, et nädala alguses võtaksin ühendust ja kannaksin ilusti ette, et mis siis lõpuks kaduma on läinud ja mis väärtuses jne.

Võttes nüüd lugu kokku, siis ma ei oskagi enam midagi tunda või mõelda sellest loost. On ka varem tehtud selliseid rumalusi ja midagi lõhutud või ära viidud, aga alati on nagu pikanäpupoisid kohe ka kätte saadud. Sel korral ei ole vist eriti lootuski selleks... ja olengi nüüd oma mõtetega, et kas olla kurb ja tunda pahameelt, et nii tehti või siiski mitte eriti põdeda, sest lõppudelõpuks olen ise terve ja eluvaimgi veel sees. Ja ausalt öeldes ongi see ehk kinnitus sellele, et ei tohiks ennast liiga siduda asjadega, mis on kaduvad.
Muidugi peale seda episoodi sõidan autoga nii, et ei ole mingit müra, mis kõrvu kostaks ja kuulan siis vaikselt maanteemüra. Küsivad nüüd ka kõik, et mis pahh-pahh käib kogu aeg käiku vahetades ja siis saan ka olla uhke ja öelda, et see ongi selle auto omapära :)

Nüüd siis ehk olengi lihtsalt edasi mina ise ja ei mingit nuttu!

Tuhast tõusnud ja ta elab siiski...

No terekest mu armas nutunurgakene ja rõõmupesa! Härra msaare(http://msaar.blogspot.com/) juhtimisel olen saanud veidikene innustust ja julgust võtta käsile jällegi oma blogitamine.
Usun, et võin oma tegemiste ja asjatamiste juures tulla ka arukamatele ideedele, otsustele, järeldustele ja ehk isegi põhjapanevate tulemusteni, millest võiks muidugi ka rääkida sulle kallis blogiline või kes sa ka iganes juhtud siin olema ja lugema.

Praegu aga lähen tegema ainsat tööd, mis toidab ja kui olen jällegi saanud eluvaimu sisse, siis HOIA ALT, mu blog! :)

Nõudmiseni