Moraaliga lugu - part 2

Suhelge inimesed!
Miks on tihti nii, et just kõige elementaarsemad ja lihtsamad asjad kipuvad lihtsalt ära ununema? Nagu see anekdoot eelmises postituseski - elu ei ole alati sugugi nii hull ja keeruline nagu see meile tundub, vaid enamus probleeme ONGI lahendatavad, kuid paljud meist lihtsalt ei julge või ei tahagi midagi nende suhtes ette võtta. Ja põgenedes ei saavuta me suurt midagi. Probleemi eest põgenemine ei ole probleemi lahendamine!
Olen tihti öelnud, et asi, mis mind vihale ajab, on sulaselge lollus. Võibolla just sellepärast, et mingile käitumisele ei suuda keegi leida põhjendust. Eriti hull on lihtsalt tõsine vingumine millegi üle ilma põhjendamata. Ma püüan mõista inimesi, aga kui näiteks püütakse selgeks teha midagi "nii lihtsalt on ju alai iolnud" ja "nii peab olema, sest ma ütlen nii", siis... noh siis lihtsalt ei saagi ju midagi öelda selle peale - see ongi lollus!
Usun, et enamus asju ja lahkhelisid saab lahendada lihtsalt omavahel rääkimisega. Inimesed räägivad tihti üksteisest mööda ja nende arusamaad samast asjast võivad olla väga erinevad ja nii tekivadki arusaamatused ja tülid. Pole harv juhus, kui asjadest rääkides jõutakse järeldusele, et tegelikult ei olegi olnud põhjust millegi üle toriseda. Tunnistan, et minu jaoks on selline rääkimine ka lihtsalt raske. Usun, et enamasti on selle raskuse põhjuseks minu uhkus. Eriti raske on veel probleemidest rääkida inimestega, kes on veidikene vastumeelsed. Võibolla on see asi, mida lihtsalt peab õppima, et elus hästi läbi saada.

Inimesed suhelge! See ei ole ju sugugi nii raske, kui on juba kord algust tehtud. Võita on ju alati palju rohkem suheldes kui kaotada! Võtke end ometi kokku ja öelge välja, mis muret tekitab!
Mt 18:15

Moraaliga lugu - part 1

Suur ärevus metsas! Liigub kuulujutt, et karul olevat surmamõistetute
nimekiri. Kõik tahavad teada, kes on nimekirjas.
Esimesena kogub julguse kokku põder, läheb karu juurde ja
küsib: "Ütle,karu,kas mina olen sinu nimekirjas?"
"Jah," ütleb karu, "sina oled minu nimekirjas."
Hirmunud põder laseb jalga. 2 päeva pärast leitakse põder surnult.

Metsaelanike ärevus kasvab. Järgmisena katkeb metssea kannatus, ta otsib karu
üles ja küsib, kas tema on ka nimekirjas.
"Jah" ütleb karu, "ka sina oled minu nimekirjas."
Hirmunult jätab metssiga karuga hüvasti. 2 päeva pärast leitakse ka tema
surnuna.

Nüüd vallandub tõeline paanika. Ainult jänes julgeb karu juurde minna ja
küsida: "Karu, kuule karu,kas mina olen ka nimekirjas?"
"Jah," ütleb karu, "ka sina oled nimekirjas."
"Kuule, karu, kas sa saad mind maha tömmata?" küsib jänes.
"Muidugi,pole probleemi", vastab karu.

Täna otsustasin teha oma bloginduse seni kõige lühema postituse.
Võiks isegi öelda, et see on umbes peaaegu suunatud postitus. Ja tõesti, kui keegi peaks küsima või huvi tundma, siis jah see on avalikult ja Margitile :)

Tegin seda esimest korda...

...öösel! Ma pole mitte kunagi varem sellega niisugusel kelleajal ühele poole saanud. Praegu esimest korda seda tehes võin lausa öelda, et on ikka raskem küll kui muidu. Mingi hullem väss on peal ja miljon muud jonnimise põhjust leiaks veel.

Tegelikult on asi hoopis selles, et reede-laupäev on Salemis toimumas miskit suur konverents. Ja täna õhtul oli linnas ka üks tiba teistmoodi kontsert elava muusikaga. Kohal oli ka Jaanne, kes on üks ägedaimaid helimehi terve Maarjamaa peale kokku. Sai meil siis kokku lepitud, et kui neil tisko läbi saab, siis toovad vajamineva tehnika Salemisse juba ära, sest seda kasutab siin Living Stone gospeligäng. No tore kui väga arvata see pisikene seik, et ma tahaks täiega magada ja hommikul on ka meestekas nagu igal reedel, kuhu ma väga suure tõenäosusega lihtsalt ei suuda minna. Kell on ka minu mõttetegevuse jaoks natukene liiga palju - 1:35

Lisaks on mul täna õhtupoole meeletult külm olnud. Pigem loetlen lihtsalt ülesse tänased põnevamad "häpeningid":
* käisin õe juures ja pean tõdema, et väikesed lapsed on täiega toredad! seda kuni nad lihtsalt röökima hakkavad :P
* sain Mare käest käputäis punkte mingite asjade eest, millest ma ei saa suht mitte midagi aru. Ei saa ma ka aru, et mida nende punktidega peale hakata :S Mingi auhind?
* mul on meeletult külm. Jään vist haigeks lausa... Ehk oleks see laisk moodus puhkamiseks?
* tegin endale selgeks, et edaspidi luban abistada ja oma aega investeerida ainult siis kui olen kindel, et see mind stressile penikoorma jagu lähemale ei vii.
* õdedel Soonikutel on kõigil blog, millede olemasolust ma ei kuni tänase keskööni. Ja kui te juhuslikult peaksite küsima, siis vastus oleks - ma ei saa lugeda ühtki neist. Kas liiga karm? Kas vajaksin lohutust?
* kindlasti peaksin siia veel midagi kirjutama, aga kuna mul ei ole eriti palju ajurakke, siis ei suuda ma ka kõike meeles pidada.

Pealindudele - Margitil oli täna vaba päev.

Tehtud!!

Nonii lõpuks suutis onu Max ära käia Tln-s. Kes teab, see teab, et pealin ei kuulu just tema lemmikute kohtade hulk Eestis. Võibolla on selles isegi omad head või isegi mõned varjatud põhjused - kes teab. Aga oluline on see, et ära ta seal käis ja on ka tervelt tagasi jõudnud.
Enivei sügisjooks oli omamoodi päris tore sel aastal. Olgem ausad - trenni olin teinud täpselt 2x rohkem kui eelmisel aastal(jooksin suve jooksul kaks korda), hirmsuuri vesiville ei tekkinud mu jalgadele ka enne kui alles 8-ndal kilomeetril, kuid üldiselt jäin peaaegu väga rahule. Sain teise koha. Mart võitis... Kibe tunne oli küll kui ta lõpus minust mööda kihutas ja mina läbi valu ning higi püüdsin vähekenegi edasi siblida, aga ei olnud justkõige lihtsam. Huvitav oli kuulda pärast ka Mardi kommentaare jooksu kohta, mis küll pigem enam kui väga olid muutunud võrreldes enne ja pärast jooksu. Talle väga meeldis ja oli lausa nii tuld täis, et oli valmis varsti uuesti minema. Ma ise arvan, et kuna me olime enamvähem kõige viimased startijad, siis meeldis talle lihtsalt terve distantsi vältel teistest mööda joosta. Pealegi olid kepikõndijad tagant tulemas ja tahtsid teda ära mulgustada :P

Ja nüüd kirjutan ma ka pealindudele kaugel põhjas (A) Loodan, et mind nüüd ära ei mulgustata...
Margitil läheb hästi! Vähemalt mulle tundub nii. Ta on palju ilusam, parem, arukam, targem, vaimukam ja eriti palju hoolivam kui varem! Olen täiesti kindel, et mõned asjad jäid nimekirjast välja, kuid pole hullu - oluline ei ole kvantiteet, vaid kvaliteet! Näiteks eile kui olin ise alles jõudnud Tartusse, oli samal ajal ka Mannul tööpäev läbi saanud ja mis siis ikka muud koos teha kui läksime lihtsalt shoppama. Mina ostsin mahla ja jogurtit ja mune ning Mannu ostis igast muid asju, mis tundusid vajalikud.
Mulle täiega meeldib tema suhtumine igast probleemidesse ja asjadesse, mis mõnikord võivad tiba olulised olla. Ta lihtsalt oskab täiega mitte põdeda nende asjade üle. Ainuke jonn, mis ma olen tema suust kuulnud on olnud järgmine - "no ma võin ju siis tulla kahhhhh". Korra tundis ta ka muret, et kas tal on ilus kõht. Ma arvasin, et peaks ikka olema küll, kuid kui ilmad lähevad külmaks, siis tahaks ujumas hakata käima. Mulle tundub, et ta on vist veel tubli olnud, kuid ma vist päris õigesti ei oska seda hinnata. Nimelt oli ta oma tuppa uued kardinad ülesse pannud. Need olid tõesti päris ägedad, aga ma isegi ei tea, kuidas oleks pidanud reageerima... Aga nojah - rohelised uued päevakardinad :)

Muide millalgi peaks minema koos verd andma, aga sellesk peab Margit vist tsipa rohkem sööma, et olla ikka piisavalt raske vereandmise jaoks.

Ainult paremuse poole?

Mäletan kui olin veel väike poiss ja unistasin, et ühel päeval olen ka mina suur ja tark ja tugev! Võibolla eriti oluliseks osutus see tugev-olemise asi, sest suurematest poistest ei saanud kohe kuidagi jagu kui nad kiusasid. Ja eks tegelikult terve elugi ole nii, et me alat ipüüdleme paremuse poole. Ükskõik mis alal siis. Sellest annavad tunnistust ka kõik need asjad, mida me täna kasutame - arvutid, autod, tööriistad jne jne. Ütleks lausa, et alati kui miski on inimest tagumikku torkinud, siis on ka otsitud lahendust, et kuidas saaks paremini, kiiremini, täpsemalt, lihtsamalt.
See kõik meenub mulle seoses pühapäeval toimuva Tallinna Sügisjooksu üritusega, kus on ka endal plaanis osa võtta. Kõik see sai alguse aastaid tagasi, mil otsustasin ennast tõeliselt tõestada. Eks see ole ka vist päris normaalne kui oled täpselt parajas teismelise eas ja tahad olla KEEGI. Enda arvates olin ma päris tubli ja osav:


Ka eelmisel aastal otsustasin võtta osa jooksuüritusest ja mõtlesin, et olen ikka sama äge ja tubli kui varem. Aga oh kui suur oli mu üllatus kui avastasin, et olen ikka päris vanaks jäänud ja ei ole ma samuti endam nii äge ja KEEGI polnud ma ammugi enam. Lisaks suutsin enda jalad veriseks joosta, sest olin terve suve jooksul vaid korra trenni teinud.
Nagu võid aru saada, siis olin jõudmas oma elus kuidagi sellese olukorda, kus oli raske end kuidagi defineerida. Eks vanus tuli ka peale ja pealagigi jäi hõredamaks, kõhuke ka ei tahtnud enam vanadesse pükstesse ära mahtuda ja silmanägemine ei olnud enam see, mis ta varem oli. Eile ütles näiteks Margit, et liiga palju ei ole ka hea koos olla! noh ma ei suuda senimaani aru saada, et kas seni oleme me liiga palju koos olnud? Või tunneb ta JUBA, et ma piiran teda? Ahistan ehk lausa?? Oh elu - ma olengi vist ahistaja!?
Sai ka eelmise blogiga õhku visatud küsimus, et kust läheb siis piir mõistlike ja mitte nii mõistlike asjade vahel. On kellelgi tekkinud mõni soovitus?

Muide täna mõte ka ei jookse eriti... Võibolla on see ikkagi pingest(liialt suudan põdeda vahest).

Kuidas seda nüüd võttagi

Tegelikult ma tahan alati väga kirjutada blogi, aga on mõned probleemid. Mõned neist võiskid olla järgmised:
* kui istun kirjutama, siis kaovad KÕIK head mõtted ära
* aega ei ole
* kellele üldse kirjutada?! lihtsalt "välja ütlemiseks" pole ka mõtet nagu ju
* neiu Pingu kindlasti leiab siit midagi, mis talle ei meeldi(seni ta vist ei ole mu blogi enivei, aga...)

Kuid asjast.

Eile oli esmaspäev ja ma vist lausa pean mainima, et üle pikka aja üks väga tore ajajärk minu elus. Kes veel ei tea, siis Margit tuli Tartusse. Ta ise vist veel ei tea seda, aga võibolla isegi forever. Ise ta küll väitis, et südames on ta tuline pealinlane. Njah... ega ausalt öeldes ei ole minagi sugugi täiuslik. Hmmm... huvitav kuidas ta mind suudab taluda?? :O Ja muide, ta ütles, et ma ei ole seni talle veel pindagi suutnud käia :) Et kui see Tlna asi välja arvata, siis Margit vist peaaegu ongi täiuslik! Lisaks on tal uus soeng - VAU! Ja nagu ka päriselt VAU! Kui ma oleksin naissoost, siis ma ütleksin, et see on nii kena soeng ja kus tegid jne jne värki. Noh the usual stuff :P Aga et mind on loodud siiski meheks, siis ütlesin oma ääretus arukuses "hmmm... huvitav". PS! Ta ei solvunud! Või siis oskab ta neid asju väga hästi varjata.

Ühe aja pean veel ülesse tunnistama - ma ei tea kust läheb piir normaalse ja ebanormaalse igatsuse vahel. Millisest hetkest alates võib öelda, et kaks inimest on liiga palju koos? Või tahavad olla koos? Või mina tahan?

Tsipa elutarkust ka - kui väljas sajab vihma, siis võib vabalt märjaks saada(tean, sest öösel sadas)