Moraaliga lugu - part 2

Suhelge inimesed!
Miks on tihti nii, et just kõige elementaarsemad ja lihtsamad asjad kipuvad lihtsalt ära ununema? Nagu see anekdoot eelmises postituseski - elu ei ole alati sugugi nii hull ja keeruline nagu see meile tundub, vaid enamus probleeme ONGI lahendatavad, kuid paljud meist lihtsalt ei julge või ei tahagi midagi nende suhtes ette võtta. Ja põgenedes ei saavuta me suurt midagi. Probleemi eest põgenemine ei ole probleemi lahendamine!
Olen tihti öelnud, et asi, mis mind vihale ajab, on sulaselge lollus. Võibolla just sellepärast, et mingile käitumisele ei suuda keegi leida põhjendust. Eriti hull on lihtsalt tõsine vingumine millegi üle ilma põhjendamata. Ma püüan mõista inimesi, aga kui näiteks püütakse selgeks teha midagi "nii lihtsalt on ju alai iolnud" ja "nii peab olema, sest ma ütlen nii", siis... noh siis lihtsalt ei saagi ju midagi öelda selle peale - see ongi lollus!
Usun, et enamus asju ja lahkhelisid saab lahendada lihtsalt omavahel rääkimisega. Inimesed räägivad tihti üksteisest mööda ja nende arusamaad samast asjast võivad olla väga erinevad ja nii tekivadki arusaamatused ja tülid. Pole harv juhus, kui asjadest rääkides jõutakse järeldusele, et tegelikult ei olegi olnud põhjust millegi üle toriseda. Tunnistan, et minu jaoks on selline rääkimine ka lihtsalt raske. Usun, et enamasti on selle raskuse põhjuseks minu uhkus. Eriti raske on veel probleemidest rääkida inimestega, kes on veidikene vastumeelsed. Võibolla on see asi, mida lihtsalt peab õppima, et elus hästi läbi saada.

Inimesed suhelge! See ei ole ju sugugi nii raske, kui on juba kord algust tehtud. Võita on ju alati palju rohkem suheldes kui kaotada! Võtke end ometi kokku ja öelge välja, mis muret tekitab!
Mt 18:15