...
Magasin tõesti hästi neljapäeva öösel vastu reedet. No eks oli ka põhjust, sest äsja lõppes Salemi suvine nootrelaager, mis tegelikult oli tõesti korda läinud! Imestan isegi, et sel korral jäin väga rahule ja õnneks leidub tegelasi, kes on huvitatud järgmine kord abistama, et laager kestaks vähemalt 2 päeva kauem :)
Enivei hommikul ärgates oli tuju ka väga hea! Mis siin nii väga imestadagi kui pole tervelt nädal saanud magada pehmemal asemel kui õhkõrn madrats, millest ma muidugi oskan alati mööda magada. Võtan siis oma rahulikku hommikut rahulikult, mida tavaliselt endale lubada ei saagi. Pesen ja söön ja pesen veelkord ja sean end vaikselt tööle minema nagu juba harjumuseks kujunenud. Asun rahulikult uksest välja ja jällegi nagu alati poolel teel trepist alla võtan juba autovõtmed kätte, et nendega vaikselt kõlistada ja sisustada niimoodi oma tee välisuksest autoni. Jõuan siis kohale ja ohh üllatust, et ma ei pidanudki sel hommikul uksi ise lahti tegema, sest... sest seda oli teinud keegi teine minu eest. Suur oli mu üllatus kui avastasin, et kõik mu pisukene varandus, mis autos leiduda võis(ja seda ei ole mul seal tavaliselt vähe), oli üle auto kõik laiali puistatud ja näpitud kõikvõimalikke jubinaid ja asju. Kadunud[võib lugeda: varastatud] asjade hulka aga ei kuulunudki muud kui ainult mu eriti äge ja lahe automakk(PS täpselt sama, mis Helaril).
Omades juba mõningast kogemust selliste pätipoistega, siis kutsusin kohe kohale ja härrad korrakaitsjad, kes siis tunni aja pärast otsustasid tulla ja tegid oma tööd - võtsin DNA proove ja küsisid suure hulga küsimusi. Uurisin ka kohe, et kas selline CSI-asi ka enamasti tulemust toob. Vastuseks sain viisakalt, et "kindlasti parem kui näpujälg, aga tõenäoliselt on poisid puhtalt tegutsenud ja kindaid kasutanud." Olgem nüüd ausad, et tuju nüüd eriti paremaks küll ei läinud. andsid siis mulle numbri, et nädala alguses võtaksin ühendust ja kannaksin ilusti ette, et mis siis lõpuks kaduma on läinud ja mis väärtuses jne.
Võttes nüüd lugu kokku, siis ma ei oskagi enam midagi tunda või mõelda sellest loost. On ka varem tehtud selliseid rumalusi ja midagi lõhutud või ära viidud, aga alati on nagu pikanäpupoisid kohe ka kätte saadud. Sel korral ei ole vist eriti lootuski selleks... ja olengi nüüd oma mõtetega, et kas olla kurb ja tunda pahameelt, et nii tehti või siiski mitte eriti põdeda, sest lõppudelõpuks olen ise terve ja eluvaimgi veel sees. Ja ausalt öeldes ongi see ehk kinnitus sellele, et ei tohiks ennast liiga siduda asjadega, mis on kaduvad.
Muidugi peale seda episoodi sõidan autoga nii, et ei ole mingit müra, mis kõrvu kostaks ja kuulan siis vaikselt maanteemüra. Küsivad nüüd ka kõik, et mis pahh-pahh käib kogu aeg käiku vahetades ja siis saan ka olla uhke ja öelda, et see ongi selle auto omapära :)
Nüüd siis ehk olengi lihtsalt edasi mina ise ja ei mingit nuttu!
