Minu töö

Kas tead, mida tähendavad järgmised asjad:
* MPQ
* ECO
* PTT
* PPM
* AML
* OTD
* ICT ja FCT
* SMD

Sellised ja lisaks veel u. 50 lühendit olid esimesed asjad, millest mul tuli ennast läbi hammustada.
Lühidalt asjast ka - olen nüüd esimest korda elus peale kooli lõpetamist oma erialale kõige seotumal ametikohal - tooteinsener tööstuselektroonika tootmisettevõttes. Päris keeruline ja raske tundub, kuid samas ka suht põnev ja esitab pidevalt väljakutseid(eiei mitte sellest mõttes!). Kõige suurem miinus on muidugi pikad päevad ja Tartus eemalolek(tegevus toimub Elvas). Ärge nüüd ometi öelge, et Elva on tore koht! Muidugi on, aga mitte siis kui seda ainult hommikul tulles jaõhtul lahkudes näha-kogeda saab :)

Kust läheb piir?

Oled vahepeal tundnud, et pingutustest ei muutu suurt midagi? Tee mida sa teed ja olenemata kui hästi, siis suurt vahet tulemustes ei ole?
Mina tunnen end küll nii... Vähemalt hetkel... või noh võibolla juba päris mitu viimast hetke.
Ja kust läheb Jumala usaldamine ja abi sellistes olukordades? Ütleb ta ju ise ka, et vaenlaste silme alla katab laua(Ps 23) ja ei jäta meid häbisse(Rm 10) ja paljut muudki. Siiski olen olukorras, kus Jumalat justkui ei olegi... Ja nii ongi! Ei palvevastuseid, ei juhtimist või abi olukordades, kus asjad on väga halvaks läinud. Ainult üks vastik ja mõttetu muretsemine ja pinge ja stress ja magamata ööd. Ja ise ei saa ma midagi teha, et lahendust leida...

Vähemalt on naine hea!

Öaiskus või suutmatus?

Mitte ei oe ma kirjutanud viimasel ajal siia. Ausalt öeldes ega ka kusagile mujale. Räägitakse, et enda väljendamine ja blogimine või päeviku pidamine tuleb kasuks. Näiteks tulevikus on hea lugeda ja mõelda kui rumal ma vanasti olin ja millised mõtted on mu peast läbi käinud(juhuks kui enam ei mäleta).

Siiski hetkel on keeruline ka midagi olulist üles tõsta. Võibolla ka vastupidi - kõik ongi oluline ning ükski asi ei paista väga eriline nende sees olevast. Kui sa aga tunned, et tahad ka elada kaasa minu ja mu naise tegemistele, siis võta palvesse järgmised asjad:
* kodu remont
* palju avatud uksi tundub olema - mis Jumal plaanib?
* aktiivsust juurde!
* head puhkust tahaks kaa

Kirik kui selline

Olen viimasel ajal mõelnud kirikuga seonduvate teemade üle. Nimelt kas ei ole mitte nii, et enamus kogudusi suunavad suurema osa oma energiast ja ressurssidest just kogudusesiseste murede, probleemide, küsimuste, vaidluste, tülide jne lahendamiseks. Räägitakse ja tülitsetakse muusikastiilide üle, jonnitakse, et miks noored ja vanad on üksteisest nii kauged, halvimatel juhtudel isegi püütakse valida kirikupinki inimesi, kes koguduseliikmetele sobivad jne.
Iseenesest on õige pöörata tähelepanu oma koguduse käekäigule ja selle eest palvetada ning anda oma panus, kuid sellega minnakse liiale! Veel enam - unustatakse ära see õige eesmärk, mille Jeesus meile andnud on:
"Ja Jeesus ütles neile: "Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule!" Mt 16:15.

Täna, kui sa liigud oma tavapärast päevast ringi kodu-kool/töö-lõuna-sõbrad-kodu, siis mõtle kui paljud neist inimestest on päästetud! Õhtul mäkdoonaldsist mööda minnes on seal suur hulk noori inimesi, kellest suurem osa lähebki põrgusse - kas see pole mitte nukker? Veel enam, kas see ei pane su südant lõhkema, sest on niiiiii palju inimesi, kelleni me võiksime jõuda, aga tihti kogudusena me seda ei tee??! Eriti hull on olukord siis kui me ei tee seda ka üksikisikutena, sest SEE ON JU MEIE ÜLESSANNE!!!
Muidugi on mugav ja ka vajalik usklikega omavahel kohtuda ja üksteist julgustada ning abistada, aga miks me jääme liiga kinni selle külge??? Mugandume oma kohaga kodugrupis ja kirikus ning ei taha väga pingutada, et juurde võiks tulla veel ja veel ja veel inimesi, keda kõiki Jumal armastab ja ootab! Sinu koolis või töö juures või sõprade ringkonnas on palju inimesi, kes ei tunne Jumalat. Tööpõld on lai ja tegevust on palju ja Sina, kes sa seda praegu loed, oled kutsutud ka neile kuulutama ja tunnistama elavast usust! Kui sul ei ole mittekristlastest sõpru-tuttavaid, siis tekita omale see aeg, et uusi tuttavaid leida! Ometigi oleme me ju kutsutud kuulutama, mitte oma tagumikku soojendades olesklema ja "tarbima"!

Niisiis võta end kokku ja vaata enda ümber! Kui sul ei ole kaastunnet inimeste vastu, kes Jumalat ei tunne, siis kahetse ja palu Jumalat, et ta su ülesse ärataks ja annaks sulle soovi ja tahtmise kuulutada Tema armastusest!

Kuidas nad siis saaksid appi hüüda teda, kellesse nad ei
ole uskunud? Aga kuidas nad saaksid uskuda sellesse, kellest nad
ei ole kuulnud? Kuidas nad saaksid kuulda ilma kuulutajata? Rm 10:14

Jah, kes iganes häbeneb mind ja minu sõnu selle abielurikkuja ja patuse sugupõlve ees, seda häbeneb ka Inimese Poeg, kui ta tuleb oma Isa kirkuses koos pühade inglitega." Mt8:38

On sul oma arvamus?

"Mul on ükskõik", "Ma ei tea, vahet pole..." jne. Kas sa pole mitte kuulnud selliseid vastuseid inimeste käest neilt midagi küsides? Tahtes teada nende arvamust? Püüdes olla vastutulelik ja arvestada nende soovidega? Ja kui nad vastavad niimoodi ükskõikselt ja hoolimatult, kas ei ole mitte vastik???
Mina küll aeg-ajalt saan selliseid vastuseid. Tõesti üle kõige vihkan ma sulaselget lollust, kuid ausalt öeldes on selline no-life-stiilis vastus samuti suhteliselt tobe! Kuidas saab ometi inimesel olla ükskõik sellest, mida või kus süüa näiteks? Kas saab olla ükskõi kui tegelikult on kõigil iga asja kohta mingisugunegi arvamus? Poolnaljatades meenub lugu, mida ikka naisterahvaste kohta räägitakse, et kui neil näiliselt on miskit nagu pahasti, siis vastusele, et mis viga on, vastatakse ikka ja alati: "Ah ei midagi, kõik on korras!" No muidugi nii see päris tihti ikka ei ole. Tekivad erinevad arusaamad ja lahkhelid, sest lihtsalt EI RÄÄGITA. Tõeliselt kahju, et niisugustest pisikestest asjadest, mida ei saa isegi probleemide alla klassifitseerida, tekitavad ikkagi probleeme.

Kallid kaasinimesed, olge endas kindlad ja vaprad ikka väljendama ka enda arvamusi! Eriti kui keegi teilt midagi küsib või soovib teiega arvestada! Ärgem olgem tuimad ja ükskõiksed, kui tegelikult sisimas ei ole asjad mitte nii! Tehkem elu kergemaks üheskoos!


Ja lõpetuseks ei meeldi selline tuim olemine ka Jumalale:

Ma tean su tegusid, et sa ei ole külm ega kuum. Oh oleksid
sa ometi külm või kuum! Aga nüüd, et sa oled leige ja mitte külm ega kuum, sülitan ma su välja oma suust.
Ilm 3:15-16

Ainult lollidel on igav!?

Tundub, et hakkan vanaks juba jääma...
Viimastel aastetel enda olen end aümber märganud päris palju inimesi, kes ütlevad, et neil on igav. Eriti huvitav on olukord veel siis kui öeldakse, et on igav ja tee (meile) midagi. Mind mõnes mõttes isegi hämmastab selline suhtumine, et "tee-meile-midagi". Millest küll tuleb selline suhtumine???
Võrno-poiss on väga tabavalt ütlemas reklaamis, et ainult lollidel on igav - on see ka tegelikult nii? Kas targad inimesed ei tunne kuangi igavust? On siis igavus otsene märk lollusest? Või hoopis millestki muust? Näiteks laiskus?
Järele mõeldes tundub tõesti mõnes mõttes, et rumalatel inimestel on igavam kui arukatel. Lisaks tundub see ka igati loogiline - kui aru peas ei ole ja vähekenegi rohkem on laiskust, siis on ikka raske elu küll. Põhiline "põnev" tegevus võiks siis olla näiteks lõputus internetis ikka juba vanu ja tuttavaid netilehekülgede külastamine või televiisorist seebikate korduseid vaadates ajaviide. Või siis hoopiski lihtsalt... magamine.
Tegelikult on aga ALATI midagi teha! Või nüüd juba ennast parandades peaaegu alati - vabandusteks sobiksid teatud tingimustel tervislikud põhjused. Väljas jalutamine tundub võibolla kõige labasema ja lihtsamana, kuid kõik teavad, et ennekõike on see tervislikum kui niisama passimine ja vedelemine. Sisestest tegevustest väga hairv on lugemine, ristsõnad näiteks, blogimine jne.
Kuid jällegi ei ole ma rahul sellega, mida mõtlen, sest vaatamata kõigele on ikkagi hetki, mil tunnen ka ennast väga tühise ja jõuetuna. Olen arvamusel, et tihti tuleb see mitte niivõrd laiskusest või nii, vaid hoopis võimaluste puudumisest. On päris mitmeid asju, millega ma tahaksin tegeleda või oma aega viita, kuid tavaliselt on kaks päris suurt takistust, mis takistavad - raha ja aeg.
Raha on alati olndu üks suuremaid segavaid faktoreid, mis seavad piirid hobidele. Tehnika on lihtsalt üks vähestest asjadest, millega tegeledes võin ennast peaaegu unustada. Ja muide - see on justkui puhkus minu jaoks! Aga enamasti olen sunnitud antud alaga mitte tegelema, sest finantsiliselt lihtsalt ei ole võimalik.
Ja aeg... on see lendav ja püüdmatu kaabakas, mida kunagi ei saa kätte ega saa seda säästagi. Töötan praegu kahes kohas nö. vaba graafiku alusel. On asju, mis tuleb ära teha ja on kohti, kus tuleb teatud kellaaegadel olla. Kahjuks on tihti õhtud hõivatud. Aga kõikge negatiivsem on veel asjaolu, et vaba aeg kui selline ei koosne päevast või päevadest, vaid pahatihti ikka tunnike siit või paar sealt... Otsest ja õiget "aega" millegagi tegelema hakata nagu ei olegi. No eks see ajakasutus ole vist ka natukene nõrgakene mul. Ja nii see tegelikutl lähebki, et millegi põnevaga ei jõua alustada kui juba on vaba aeg läbi. Siis muidugi ka tsipa laiskust, et pigem üldse mitte proovidagi kui niikuinii ei jõua.

Kuid ikkagi küsimus, et kas igav saab olla ainult lollidel või meil kõigil? Kes seda küll teaks